Aga mis siis, kui Elu tuleb nurga tagant, täiesti ootamatult, ja lükkab su ristseliti pikali?
Esimene mõte, mis mind ühel sellisel momendil valdas: "Appi, ma olen juba pikemat aega vajutanud vale pedaali -- piduri asemel gaasi!"
Kui kõik su plaanid lähevad ühe hetkega ootele ja oled sunnitud lihtsalt puhkama, siis ootavad kärsitult ukse taga kõiksugu mõtted, mis tahavad pähe trügida, aga sinna korraga ei mahu. Nüüdseks on paljud mõtted läbi mõeldud ja jõudsin nii lihtsale järeldusele, et endalgi piinlik: mul peab hea olema olevikus, mitte kuskil ebamäärases tulevikus. Kui olevikus on hea, siis on suur tõenäosus, et ka tulevikus on hea. Vanasti arvasin, et nii ei saa elada. Nüüd leian, et just nii ongi õige elada!
Ühel päeval, kui mõtteid oli raske korrastada, otsisin välja oma õlipastellid. Alustasin suvalisest joonest ja järsku hakkas käsi justkui ise liikuma -- siuh värvilaik siia, säuh, jooneke sinna. Kui pilt valmis sai, oli väga hea ja kerge tunne. Arvestades mu küllaltki pilvist meeleolu, tuli pilt tõeliselt soe ja kirgas.
Ja mõttedki asusid kenasti kõik oma riiulitele minu katusekambris. :)
Jõudu kullakene!!!
ReplyDelete